Kui mul oleks kolm soovi…

Alma Kesselberg, 4.klass

Ükskord seitsme mäe ja mere taga oli üks väike maja. Majas elasid kolm põrsast, kes armastasid šokolaadi.

Ühel päeval tahtsid põrsad sõita metsa ja telkida. Nad pakkisid kõik, mida neil oli vaja kaasa võtta. Vanem põrsas, kelle nimi oli Patrik, pakkis grilli kaasa, et saaks metsas vorsti grillida. Noorem põrsas Vilmer pakkis oma suurima kaisukaru, kelle nimi oli Mõmmi. Vilmer oli selle ise tivolimängus võitnud.

Keskmine põrsas Marko ei teadnud, mida kaasa võtta. Ta läks õue ja nägi väikest lindu, kes puuoksal siristas: “Sirt -sirr, vaata vette! Sirt -sirr, soovi midagi!”

Marko vaatas veelompi, mis tema kõrval oli. Ta nägi pilti ühest mehest ja siis nägi ta ennast seal.

“Sirt-sirr soovi midagi! Sul on kolm soovi,” laulis lind jälle.

“Olgu olgu ma soovin, et mul oleks kümme miljon eurot ja üks hiiglasuur laev, et ma saaksin maailmas ringi sõita.”

“Sirt-sirr! Need olid kaks soovi. Sul on üks veel. Sirt-sirr, väike põrsake Marko, ära ainult enda peale mõtle, maailmas on veel loomad ja inimesed, kes peavad abi saama.”

Marko mõtles veel natuke aega ja hüüdis siis: “Nüüd ma tean! Ma soovin, et kõik maailma lapsed, loomad ja taimed saaksid hea elu!”

“Sirt-sirr - see on hea soov!” oli lind rahul.

“Nüüd lähme telkima, aga mida ma kaasa võtaksin?” küsis Marko.

“ Sirt-sirr! Võta mind kaasa! Ma olen alati tahtnud metsa telkima minna,” palus lind.

Ja nii läksid põrsad ja linnuke koos telkima ning kõik olid õnnelikud.

Mu parim reis Eesti

Marléne Kadak-Kramer, 5.klass

Ma olen olnud Eestis väga palju kordi. Aga üks reis on selline, mida ei saa unustada. Las ma räägin sellest.

Mäletan, kuidas olime koorilaulutunnis. Istusin tagumises reas koos klassikaaslastega. Siis järsku saime teada, et meil on võimalus suvel laulda Eesti laulupeol selle suure kaare all. Kohe tuli meelde, et mu ema oli rääkinud, kui võimas tunne on seal laulda, olla koos teiste kooridega ja kui ilusasti see kõlab.

Tegelikult ei olnud ma väga vaimustunud sellest, et peame hakkama harjutama ja laulma. Aga samal ajal oli mingi hea tunne ka, sest kogu pere oli rääkinud nii palju häid asju laulupeost.

Ma mäletan laagrit, kus laulsime linti kõik vajalikud laulud. Siis saatsime Tallinnasse video meie koorist. Me ootasime vastust peaaegu kaks nädalat. Lõpuks tuli positiivne vastus ja suurepärane tunne, et meie kooli koor hakkab seal laulma.

Aeg läks nii kiiresti - laagrid, ekstra kooritunnid, pidev harjutamine. Igal hommikul, igal päeval, igal õhtul küsis ema, mis minu tunne mul on. Vastasin ausalt kogu aeg: “Mul on nii hea! Aitäh, emme!”

Siis tuligi see päev. Asjad pakitud ja aeg minna. Tassisime alla kõik kotid ja istusime autosse. Peagi olime laeva peal ja jäime väsimustest magama. Järgmisel hommikul olime Tallinnas.

Edasi algas taas harjutamine. Kõik koorid pidid tulema ja koos laulma. Läksime selle suure kaare alla seisma ja ootasime juhendamist. Ja siis läks laulmine lahti. Ma ei saanud arugi, kuidas kolm tundi lendasid. Ja järgmisel päeval ootas laulupidu!

Ema käskis vara magama minna, et oleksin välja puhanud. See oli hea soovitus, mul oli järgmisel päeval palju energiat vaja.

Hommikul algas meil rongkäik, see oli tõesti imeline. Ilusad tantsijad, kes tantsisid nagu keeristorm ja uhked lauljad, kes laulsid julgelt. Ma mõtlesin, et seda oli kuulda kogu Tallinnas. Varsti hakkas veidi vihma sadama, aga see ei paistnud kedagi segavat. Kaamerad olid igal pool, filmiti kogu aeg. Siis kuulsin, kuidas keegi hüüdis: “Elagu Stockholmi Eesti Kooli koor!”

Meie reageerisime sellele plaksutamise ja rõõmsate karjetega, me olime kõik nii õnnelikud. Vahepeal laulsime, siis rääkisime ja lehvitasime hästi palju.

Aeg lendas ja olimegi laulupeol. Kogu pidu algas sellega, et noored ja täiskasvanud laulsid “Koitu” ja Eesti hümni.

Ma nägin, kuidas vihmapilved hakkasid kogunema sinises taevas just enne meie laulmist. Võtsime kohad kaare all sisse. Mind pühiti ilusa lauluga kaasa, kõik lihtsalt lendas edasi. See oli suurepärane! Muusika, meloodia, laulmine - lihtsalt kõik!

Ja siis oli suur aplaus. Meie treenimine ja laulmine sai läbi. Algas vihm, täielik paduvihm. Ja vihma kõrvale tuli äike. Aga minul oli suur naeratus kleepunud kinni huulte peale…

See oli minu meeldejäävam ja parim reis Eesti, mis on mul kogu aeg mälus. Loodan, et kunagi räägin oma lastele sellest kogemusest. Aitäh, emme, et sa mind toetasid.